ARTIKLID

Hobused sõjas XIII: Ristisõjad ja hobused, majandus ja muistne Eesti (VIDEO)

Raavo Raadik, 24. august 2016

Olukord XI – XIII sajandite Lääne – Euroopas sundis katoliiklikke vaimulikke, aadlikke, aga ka lihtrahvast uute ressursside otsimisel vaatama seni veel Rooma Katoliku Kiriku paavsti võimu alt välja jäänud alade poole, hobune rüütli kaaslasena ristisõdades kinnistus tugevalt Euroopa kultuuri ja majandusse.
 

Ristisõdade avalöögiks loetakse aastat 1095, mil Rooma paavst Urbanus II kuulutas Clermont – Ferrandi kirikukogul välja ristisõja püha linna Jeruusalemma tagasivõitmiseks uskmatutelt moslemitelt. Tänapäeval peab osa ajaloolaseid ligi kolm sajandit väldanud sõjakäikude põhjuseks siiski rohkem toona valitsenud geopoliitilist olukorda, aga mõneti ka kummaliselt rüütlite kui ühiskonnaklassi teket.
 

Maata rüütlid olid tegevuseta
 
Meenutame: keskajal olid talupoegi ohjes hoidnud rüütlite/mõisnike põhitegevusteks sõja- ja jahipidamine, turniirid ja peod. Samuti olid heas vormis sõjatšempionid vaatamata meditsiiniliste teadmiste puudulikkusele pikkadel ja pimedatel öödel küllaltki produktiivsed. Nii jäigi rüütlitest tihti maha mitmeid hea päritoluga, sõjatööks sobivaid ja välja õppinud poisslapsi. Maata rüütlihakatisi, kelle suurimaks unistuseks oli valitsevalt suurfeodaalilt hea sõjateenistuse eest raha, pärusmõisa ja pärisorjadest talupoegade saamine.
 

Situatsioonis, kus maid juurde ei sünnita ja suurfeodaalide sagedased omavahelised karvakitkumised Euroopas tõid kaasa juba ka kirikule kuuluvate maade ja külade rüüstamise, leidiski paavst Urbanus II hea võimaluse rakendada rüütlid „õilsal” eesmärgil. Ta saatis nad lihtsalt jalust ära. Usku levitama. Hobusel ja mõõgaga. Alguses võeti ette Püha Maa – Jeruusalemm, Bütsantsi keisririigi endised alad ja rekonkista Euroopas. Mõneti hiljem jõuti Põhjala ristisõdade käigus Ida – Euroopasse, sealhulgas ka Eestisse.
Loomulikult mõjus ristisõja väljakuulutamine keskaegse Euroopa majandusele ergutavalt. Samuti andis suurenenud vajadus hobuste järele suure tõuke nii hobuste aretusele kui ka hobukultuurile tervikuna. Rüütliballaadides räägiti juba mitte ainult rüütlist, vaid ka temast truust lahingukaaslasest - hobusest. Suure kurbusega märgiti rüütli ja tema hobuse hukkumist lahingus. Eraldi hakati märkima lahinghobuste hukkumisi, vigastamisi.
 

Hobuste eest ei tohtinud rohkem maksta
 

Hobuste aretus muutus peagi omaaegseks võidurelvastumiseks, mis sundis näiteks Prantusmaa kuningat Louis IX Püha juba 1265. aastal kehtestama ordonnantsi, millega määrati hobuste eest lubatud ja tasutavad kõrgeimad hinnad seisuste kaupa. 
Prantsuse kirjanik Antoine de la Sale (ka la Salle, de Lasalle; *1385/86 –  † 1460/61) kirjeldas teoses „Le petit Jehan de Saintré,” („Väike Jehan de Saintre”) keskaegse rüütelkonna suhtumist hobusesse. Jehan, kes oli nooruses paaž Prantsusmaa kuninganna teenistuses, sai oma käskijannalt raha noorele aadlimehele kohase varustuse ostmiseks: „Võta sellest väikesest kukrust 160krooni, mis ma annan sinule hea, vapra ja osava ratsahobuse ostmiseks, ta peab olema julge ja kiire, kuid ei tohi maksta rohkem, kui 80krooni. Osta ka teine hobune igapäevasteks sõitudeks ja reisimiseks, kuid et ta ei oleks kallim, kui 20krooni. Veel osta omale paar hobust pagasi ja paaži jaoks 30krooni eest.” (De la Sale siin ja edaspidi autori tõlge)
Ülejäänud 30krooni eest lubati Jehanil osta oma saatjaile väärikad riided. Kui Jehanil midagi ka sellest rahast üle jäi, lubas kuninganna selle kulutada Jehanil endal. 
 
 
Samas teoses kirjeldas de la Sale peategelase Jehan de Saintré reaktsiooni oma ratsu vigastada saamisele rüütliturniiril. „Kui nad kümnendal korral kokku läksid ja piigid ristasid, juhtus aga vaatamata ratsanike ohjadest tirimisele, et nende hobused kokku põrkasid.” Autor kirjeldab, et de Saintre vastase ratsu kokkupõrkel lihtsalt kukkunud, kuid tema enda hobune murdnud esijala. De Saintre hüpanud seda nähes püsti ja tõtanud kurbust tundes telki. Oma ratsut mälestama. De Saintre tegelaskujul olnud ka prototüüp Anjou seneschali de Craon´i näol (Seneschal – õukonna kõrgeimaid ametnikke). Seneschali isikukirjeldus pärinevat Prantsuse kirjaniku ja krooniku Jean Froissart (*u.1337 –  † 1405) kroonikaist. Olgu ette rutates öeldud, Froissart kroonikad on tänapäeval üheks tähtsaimaks allikaks Saja-aastase sõja käsitlemisel, millest aga lähemalt tulevikus.
 



Arvestades asjaolu, et hobused ja eriti lahinghobused olid keskajal kujunenud rüütliseisusele staatuse sümboliks, märgitaksegi kroonikates eriliselt vaenlaselt võidetud ratsusid. Näitas ju võidetud hobuste hulk keskajal tõsiasja, et ei võideldud mitte alaväärtuslike talupoegade, vaid ratsameestega, kes vaatamata oma paganlusele või väärusule olid seisuselt võitjatele peaaegu võrdsed vastased.
 

Läti Henrik ja hobused muistses Eestis
 

See asjaolu annab ka võimaluse hinnata muistsete eestlaste sõjalist võimekust XIII sajandi alguses, kui meieni jõudsid Põhjala ristisõdade käigus usu-, õndsuse-, Euroopalike väärtuste ning kultuuritoojad Lääne – Euroopast. Andmeid Eesti aladel väldanud Põhjala ristisõdadest XIII sajandil saame kahelt allikalt. Tuntuim neist on Läti Henriku „Liivimaa kroonika,” mis „Liivimaa vanema riimkroonika” kõrval annab edasi võitjate nägemuse meie aladel juhtunust. Läti Henrik (*enne 1188. - † pärast 1259.) oli munga ja kirjeldajana toonaste sündmuste kaasaaegne ning pealtnägija.
 

 

Mosfilmi rüütliturniir käsitleb XII ja XIII sajandit varustuses

 


Seega ei ole mõistlik kahelda tema poolt kirjeldatus, kuigi kirjeldatu on võitja kirjutatud: „Ja Talibaldi pojad röövisid kolm leisikat hõbedat (üks leisikas umbes kaheksa kilogrammi, autor), kaasa arvamata hobuseid, riideid ja rohket saaki, mis nad kõik viisid Beverini. Samuti ajas ka kogu sõjavägi esimesel päeval ja teisel ja kolmandal põgenevaid eestlasi kõigis paikades taga, ja nad tapsid, kus aga juhtus, kuni nad ise kui ka nende hobused väsimusest nõrkesid. Siis lõpuks tulid nad neljandal päeval kõik kogu oma röövsaagiga ühte kohta kokku ja ajades kaasa hobuseid ja palju kariloomi ja viies kaasa naisi, lapsi ja tüdrukuid ja suurt saaki, pöördusid suure rõõmuga Liivimaale tagasi, õnnistades issandat paganate kallal toime pandud kättemaksu eest.”

Nagu näha, asetab Henrik 1215. aasta sakslaste, ristitud lätlaste ja liivlaste sõja- ja röövkäigul Ridalas kogutud saaki kirjeldades hobused esikohale, andes mõista, et mitte lihtsalt ei käidud röövimas, vaid võideldi ka hobustel vastastega. 
Ka suures välilahingus – eestlaste kaotusega lõppenud Madisepäeva, ehk Paala lahingus 1217. aastal märgib Henrik ära sõjasaagiks saadud 2000 hobust. Samas olla langenuid eestlaste poolel olnud 1000. 

Tõenäoliselt iseloomustabki Henrik oma kroonikas  lõunanaabrite – ristitud lätlaste ja liivlaste röövretki kirjeldades kõige paremini ratsaväe kasutamist muistses vabadusvõitluses ka meie poolel, asetades ratsaväe kiire ja mobiilse löögi- aga ka röövimisüksusena aastaid väldanud sõjategevuse etteotsa.

 



Väike spekulatsioon autorilt
 

Tundub, et muistset vabadusvõitlust varjutab vähemalt hobuste ja nende arvukuse osas suur saladusloor.  Kui vaadelda Henriku kroonikas kirjeldatud vastastikuseid sõjakäike – röövretki aastail 1201 – 1227, mainib Henrik pidevalt sõjasaagina Eestist suurt hulka hobuseid, hõbedat, mida eestlased lunamaksuna tasunud nii venelastele, kui ka sakslastele – taanlastele – rootslastele. Hobuseid ja hobusekasvatust tundev inimene võiks endale vähemalt esitada küsimuse: kust ja kuidas tekkis sellisel hulgal hobuseid muistsel Eesti alal? Hobused vajavad karjamaid, piisavalt toitu talvel. Ka ükski endast lugupidav sõjamees ei lähe ju sõtta ühe- või kaheaastasel sälul. 
 

Ka väärib vaevalt-et nii noor hobune äramärkimist sõjasaagi osana. Või siiski? Ja varuhobused sõjaretkel? Kuidas tekkis selline jõukus muistse Eesti aladel? Eriti, kui arvestame, et ka tänapäeval registreeritakse Eestis pidevalt suuri aardeleide. Maa annab  esivanemate hõbedat välja tihti kilodes...
 

Veel... Enne XIX sajandi lõppu hõbedaleide ei registreeritud. Ja vaevalt, et toona maa seest leitud õnnest talupoeg teistele üldse rääkis. Pigem hoiti sülle kukkunud jõukus enda teada.
 

Lõpuks jäid ka saarlased pärast 1227. aastal sõlmitud rahu relva kandvaks rahvaks.
Või suhtus Henrik numbritesse siiski pisut ilustavalt? Eks otsustage ise ja lugege igal juhul uuesti üle Mait Metsanurga „Ümera jõel.” Ning kes seda teost veel lugenud ei ole, siis lugegu. Saab pisut aimu ka vanade eestlaste hobukultuurist sõjas. Mis tõenäoliselt on täna veel taasavastamata.


Allikad:                                  J. Black, „ Seitsekümmend suurt lahingut läbi aegade,” kirjastus                                                   Koolibri, 2006.
                                               „henriku Liivimaa kroonika,” kirjastus Tänapäev, 2013.
                                               E. Christiansen, „Põhjala ristisõjad,” kirjastus Tänapäev, 2004.
                                               J. Selirand, „Muinasaeg, muinasteadus, muistendid,” kirjastus Valgus,                                          1984
                                               http://www.telenir.net
                                               wikipedia

VASTANUID    0
FOORUMI VIIMASED POSTITUSED
Sirje Kaar teemal GROOMID:

Tall Soomes otsib kohusetundliku tallitöötajat. Talli kontakt - tereteie@online.ee....

Priidik Salu teemal ERINEVAD HOBUSTE SEOTUD KüSIMUSED:

Tere! Müün kahte Tallinn Horse Show 3-päeva täispiletit. Müüksin piletid 10 € soodsamalt ta...

Kadri Tamm teemal GROOMID:

Tere.
Soovin leida tööd hobustega Tallinna lähedal. Töö ise võib olla laialdane. Saan ha...

Aleksandra Bõkova teemal GROOMID:

Otsin tööd hobustega nii Eestis kui ka Välismaal. Kogemus ja soov töötama on olemas.
Kir...

Vaikla Tall teemal TALLIMAJANDUS:

Vaikla tall otsib seoses töökoormuse kasvuga oma kollektiivi abikäsi. Peamisteks töökohtustuste...